Tümps! Kanuu enam edasi ei liigu, vaid istub keset kärestikku kahe salakivi vahel nagu nõiutult. Kiikan selja taha – paariline, kes sõudis, nagu jaksas, laiutab süüdlaslikult käsi. Läks, nagu läks. Ohkan ja võtan ettevaatlikult teksad jalast. „Armas kallis hea paat, palun-palun-palun, ära mine ümber!“ – hääletult palvetades ronin üle paadiserva kivide ümber keerlevasse vette. Õnneks olen oma kanuukatsetusega alustanud suvel. Loe edasi »